Kuidas aidata lapsel tema peamist ülesannet täita?

Avatud Kooli avaaktus3Avatud Kooli avaaktus 1. septembril.

Uue kooli loomisega kaasneb üks oluline küsimus: kuidas toetada parimal moel iga lapse arengut ja õppimist? Mida saavad selle heaks teha õpetajad ja mida lapsevanemad?

Kindlasti on kahtlejaid, kelle arvates need küsimused ei ole üldse kuigi olulised. Me oleme ju kõik suureks kasvanud, olles õppinud väga erinevates koolides ja kasvanud peredes, kus vanematel on erinevad kasvatusmeetodid ja tõekspidamised. Kes on loomu poolest tark ja hakkaja, saab elus igal juhul hakkama, võib ju mõelda. Kuid teisalt: kas pole nii, et igaüks meist võiks olla veel palju targem, loovam, julgem või tasakaalukam, kui meie vanemad ja õpetajad oleksid osanud meie arengut paremini toetada. Kõiki oskuseid ja isikuomadusi, mida on võimalik soodustada, on ka võimalik pärssida.

Kuidas siis kirjeldada arengukeskkonda, mis tiivustab lapse arengut ja ei pärsi seda? Selline keskkond aitab lapsel täita tema kõige olulisemat ülesannet. See ei ole õpikuteadmiste omandamine või töövihiku täitmine või eksamiteks valmistumine – kuigi needki tegevused pole ebaolulised.

Lapse peamine ülesanne on iseenda loomine. Laps ja täiskasvanu on selles mõttes väga erinevad. Laps ei ole väike täiskasvanu. Täiskasvanu eesmärk on midagi ära teha, kuhugi jõuda. Kui ta on kirjanik, siis võib ta eesmärk olla kirjutada valmis uus raamat. Kui ta on raamatumüüja, siis müüa inimestele rohkem raamatuid. Seevastu lapse peamine ülesanne on ennast luua ja saada järjest rohkem iseseisvaks, seda nii füüsilises, vaimses, sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes.

Lapse areng on keerukas protsess, millel on palju erinevaid tahke. Tänapäeval oskame mõtlemise arengut, aga ka moraalset ja füüsilist arengut ning emotsionaalsete ja sotsiaalsete oskuste arengut paremini kirjeldada kui 100 aastat tagasi. Sellegipoolest on siin endiselt palju mõistatuslikku.

Siinkohal keskendun ma ühele teemale – lapse arenguvajadustele erinevates eluetappides.

20. sajandi üks väljapaistvamaid kasvatusteadlasi, Dr. Maria Montessori, kirjeldab lapse sisemisi impulsse ning vajadusi erinevatel perioodidel.* Kuni kuueaastastel lapsel on huvi ja vajadus kuulata rikkalikku ja korrektset keelt enda ümber. Ta omandab ilma pingutuseta väga palju sõnu, mida ta kuuleb; ta omandab keele struktuuri, seda endale teadvustamata. Lapsel on vajadus liikuda, oma motoorikat arendada, ümbritsevat keskkonda aktiivselt uurida. Tal on vajadus korra ning kindlate rutiinide järgi. Ta ärritub, kui vanemad tema korravajadust ei arvesta: näiteks, kui tool, mis on alati ühes kohas, on tõstetud kuskile mujale.

Umbes kuueaastasena jõuab laps uude arengufaasi. Selles vanuses tekib tal lõputult “Miks?” küsimusi enda, teiste inimeste ja maailma kohta. Tal on lõputult energiat, et uurida ja avastada, kuidas asjad maailmas toimivad ja millised on seosed erinevate teemade vahel. Tema fantaasia hakkab lendama. Teda hakkavad huvitama moraali ja õiglusega seotud küsimused. Kui väiksemana meeldis talle õppida ja tegutseda rohkem omaette, siis algkooliealisele lapsele meeldib õppida teistega koos. Eriti meeldivad tegevused, mis ühtviisi arendavad mõtlemist ja jätavad samas palju ruumi fantaasiale ning loomingulisusele.

See, mis pakub lapsele huvi, ei pruugi huvitada täiskasvanut (ja vastupidi). Ka lapse probleemid on erinevad täiskasvanu omadest. Oluline on lapse huvidele, vajadustele ja probleemidele tähelepanu pöörata, ilma neid naeruvääristamata. Täiskasvanu ei pruugi mäletada, mis tunne on mitte osata kingapaelu kinni panna või nina nuusata. Vanemal ei pruugi meeles olla see, kui ta tahtis lapsena pargis putukaid uurida, aga pidi koos oma vanematega edasi kiirustama. Täiskasvanu on võib-olla unustanud, kui ta küsis oma vanematelt lõputult küsimusi, aga neil ei olnud aega vastata.

Miks on maailmas nii palju erinevaid keeli? Miks disonasuruseid enam olemas ei ole? Vahel ei ole aega, et kõigile küsimustele vastata – ja mõnikord ei teagi häid vastuseid. Tänapäeva elutempot ja –korraldust arvestades on keeruline täiskasvanu ja lapse vajadusi võrdselt arvesse võtta. Vahel peabki laps täiskasvanuga kaasa kiirustama. Aga seejuures ei tohi unustada, et laps on sama tähtis inimene nagu täiskasvanu. Ta ei ole täiskasvanu oma. Tal on oma elu. Tal on oma vajadused. Tal on teistsugused probleemid. Täiskasvanule võivad need tunduda tühised, aga lapsele on need olulised. Täiskasvanu ülesanne on anda endast parim, et lapse vajadused oleks tagatud. Lapsel on vaja tunda, et ta on kaitstud, hoitud ja armastatud. Tal on vaja keskenduda, uurida ja katsetada, kartmata eksida. Tal on vaja küsida küsimusi ja maailma enda jaoks kuidagi seletada.

Loomulik arengukeskkond ei tähenda seda, et lapse vabadus on piiramatu. Selged väärtused, kindlad käitumisnormid ja lihtsad reeglid on lapsele olulised. Selle raames saab laps õppida otsuseid ja valikuid tegema. Näiteks kui teine laps vaatab põnevat pildiraamatut ja sa tahad seda ise ka vaadata, siis sa pead ootama. Esialgu võib see olla ebameeldiv, aga peagi saab laps aru, kuidas seesama reegel töötab varsti tema kasuks. Kui mõnel järgmisel päeval on tema käes mõni põnev materjal, siis peavad teised lapsed ootama, nad ei saa seda lihtsalt ära krabada.

Avatud Koolis püüame luua sellist keskkonda, kuhu laps tuleb hea meelega ja õhinal. Ta tunneb tihti siirast rõõmu, kui ta on hakkama saanud sellega, mis alles hiljuti oli ülejõukäiv. Olgu selleks kingapaelade sidumine, oma mõtete väljendamine kirjutades, suure seltskonna ees esinemine, või midagi muud.

Laps tegeleb oma peamise ülesande, iseenda loomisega, kogu aeg. Seetõttu on iseenesestmõistetav, et lapse arengukeskkonna kujundamine ei ole ainult kooli ja õpetajate vastutus. Me teeme seda koos peredega. See on meie ühine pingutus, et laps saaks iseseisvaks, õpiks tundma iseennast, mõistma teisi inimesi ja maailma.

*Angeline Stoll Lillard “Montessori: The Science Behind the Genius”

Advertisements

In memoriam Mart Taevere

mart-londonis-2013

Reede õhtul lahkus meie hulgast mu isa Mart Taevere. 

Ta oli kümnete telesaadete ja dokumentaalfilmide autor, toimetaja ning režissöör. Tema elutööks oli inimeste lugude jutustamine ning seeläbi meie ühiskonna valupunktide mõtestamine. Tema jaoks oli iga inimese elu väärtuslik ja ta suhtus igaühesse inimlikult – olgu intervjueeritavaks president Lennart Meri või Pääskülas prügimäe serval elav kodutu. Ta püüdis uurida keerulisi ja ebamugavaid küsimusi – nagu näiteks narkomaania põhjused ning võimalikud lahendused. Ühes filmiarvustuses kirjeldati teda kui teravat, poleemilist, julgelt küsimusi tõstatavat intervjueerijat ning üldistusvõimelist sotsioloogi.

Mina jään igatsema eelkõige tema huumorimeelt, meie ühiseid saunaõhtuid suvilas ja suvepuhkusi Peipsi ääres.

Isa suri raske haiguse tagajärjel. Teda jäävad leinama abikaasa, lapsed, sugulased ja sõbrad. Ärasaatmine toimub laupäeval, 26. novembril kell 14.00 Rahumäe kalmistu kabelis.

Mart Taevere, 27. mai 1951 – 18. november 2016

  • Lõpetanud Tallinna 10. Keskkooli aastal 1969 ja Tartu Riikliku Ülikooli aastal 1978.
  • Tallinnfilmi kroonikatoimetaja ja režissöör aastatel 1978-1989.
  • Vabakutseline aastatel 1989-1993.
  • ETV toimetaja, režissöör ja saatejuht 1993-2005.
  • Vabakutseline aastatel 2005-2016.

Mõned tema filmid ja saated.

Eesti lood: Putukas ja Mõmmi (2007)

Film elust ja elamisest ühes Eesti üsna tavalises peres üsna tavalise aleviku serval. Ühe katuse all elavad 90-aastaseks saav ema Ireene, pensionieelikust perepoeg Elmu ja tema elukaaslane Maimu. Mida on teinud elu nendega ja mida on teinud nemad oma eluga? Kuidas elada, kui unistused upuvad alkoholi? Mis põhjusel, mis on tagajärg ja kes on süüdi? Elmu teab. Režissöör Mart Taevere, produtsent Mati Sepping. Tootja Estinfilm.

Vaata ERRi arhiivis.

Eesti lood: Unistaja (2004)

Film Viljar Anskost, kelle põhitööks on ravida haigeid ja kes ise nimetab ennast “ravikindlustamata isikute kliinilise vastuvõtu arstiks”. Ehk lühidalt –vaestearstiks. Millest aga unistab seda ennastsalgavat tööd tegev mees? Režissöör Mart Taevere, produtsent Jaan Kolberg. Tootja Studio Tristan.

Vaata ERRi arhiivis.

Teateid tegelikkusest: President Lennart Meri (1999)

Saade president Lennart Meri sünnipäevaks, tema ja ta tuttavate mõtted. Saate tegid: Mart Taevere, Anne Sverdlik, Meelis Kadastik, Jüri Vood, Henn Liiva, Jaak Nurm, Peeter Tobi, Rauno Kanne, Andres Lepasar.

Vaata ERRi arhiivis.

Sinine ja must ja valge (1991)

Meie sinimustvalge ajaloost sajandi tormituultes. Eesti rahvuslipu ajaloost räägivad Vabadussõja veteran Paul Porre, talupidaja Kusta Veskila, ehitusinsener Tõnis Jõgiaas, teadur Georg-Ilmar Madisson, veterinaar Paul Tagel, ajaloolane Artur Taska ja kirjanik Jaan Kross. Režissöör Mart Taevere, operaator Vallo Kepp, helirežissöör Jüri Sandre, helilooja Igor Garšnek.

Vaata ERRi arhiivis.

Dokfilmid “Ükskord algab aega” (1988), “Kaalukas panus” (1990), “Sinine ja must ja valge” (1991), “Artur Taska” 1991, “Risto” (1998, koos I. Kanguriga), “Tuul kõnnib seljataga” (1999), “Me ise ennast” (2001), “Valge tee” (2003), “Unistaja” (2004), “Teistmoodi tihane” (2004), “Putukas ja Mõmmi” (2007).

Saatesarjad “Teateid tegelikkusest” (ETV 1993-1999), “Avatud toimik” (ETV 1999-2004).

Kogu filmograafia.

Artikkel Eesti Päevalehes: Mart Taevere õigluse jahil (2003).

Avatud kool ühendab uut ja vana

See artikkel ilmus Sirbis, 04.09.2015.

Praegu alustavad kooliteed lapsed, kelle vanemad käisid koolis enamasti 1990. aastatel. Meie kunagised õpetajad said oma väljaõppe 1980ndatel või isegi varem. Mõeldes oma kogemusele, milline on hea õpetamine, siis see jääb mitmekümne aasta taha. Lapsed, kes on praegu kuue-seitsme aastased, alustavad iseseisvat elu 10–15 aasta pärast. Seega peaksimegi küsima: mil määral meie isiklik kogemus heast koolist sobib tänapäeva maailma? Milline kool aitab õpilasel olla tark, õnnelik ja edukas – praegu 1. klassis ja tulevikus iseseisvalt elades?

Pingutamine ei välista koolirõõmu

Minu sõbraga juhtus paar aastat tagasi selline lugu. Pärastlõunane aeg, heliseb telefon. Helistab tema tütar, esimese klassi laps. Ta on kooli ees ja nutab hüsteeriliselt. Ema juba teab, mis on asja põhjus, sest tütrel on olnud pidev koolistress. Juba esimeses klassis. Mida sellest arvata?

Paljud meist on oma nahal kooli­stressi kogenud. Ma sain kümnendas klassis kirjandusõpetajalt kõvasti pragada, kuna mul ei olnud mingi peatükk „Kalevipojast“ pähe õpitud. Vabandus, et ma olin kolm kuud koolist puudunud, sest olin vahetusõpilasena välismaal, ei läinud arvesse. „Taevere, kaks.“

Tagantjärele mõtlevad paljud mu koolikaaslased, et „vähemalt saime hea hariduse“. Aga kas koolistress on hea hariduse paratamatu osa? Mingil määral jah. Lühiajaline stress sunnib ennast kokku võtma, ennast ületama. See on vajalik. Vaja on õppida pingutama. Mõnikord on vaja pingutada ja ka ebaõnne kogeda – ning ennast seejärel uuesti kokku võtta, vaeva näha ja edukas olla.

Pikaajaline stress vähendab vaimset võimekust. Teadlased on seda teemat piisavalt uurinud: stress pärsib mälu ja segab aju täidesaatvate funktsioonide toimimist, sealhulgas suutlikkust oma tegevust plaanida, vigu avastada ja parandada, püsiv olla. Pikaajaline stress nõrgendab immuunsüsteemi, inimene võib jääda sagedamini haigeks ja magada halvemini, mis omakorda mõjub negatiivselt vaimsele võimekusele.

Nii mõnigi alternatiivkool rõhutab, et nende koolis on laps õnnelik ja see on kõige tähtsam. See on vajalik, aga mitte piisav. Sama oluline on see, kuidas toetada lapse õppimist, tema teadmiste, oskuste ning hoiakute arengut. Kuidas see peaks toimuma?

Aineõppe ja projektide ühendamine

Traditsiooniline kool on olnud ainekeskne ja võiks isegi öelda – õpikukeskne. Kuna riikliku õppekava aineteadmiste osa on ülepaisutatud, siis tunneb õpetaja, et ta peab õpiku läbi kappama.

Kuid peatüki läbimine ei tähenda iseenesest, et õpilased on midagi väärtuslikku õppinud. Ei saa eeldada, et kui õpetaja on õpetanud, siis õpilased on õppinud. Võib juhtuda, et suur osa õpilastest ei ole asjast üldse aru saanud. Seega ei ole õpiku läbilugemine ja töövihikus iga ülesande lahendamine eesmärk omaette. Aga mis siis on õppimise juures kõige olulisem?

Hiljuti McKinsey tehtud üleeuroopaline uuring näitas, et tööturg vajab järjest rohkem inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda, probleeme lahendada, meeskonnas töötada. Nende oskuste omandamine ei toimu õpetajat vaikselt kuulates ja iseseisvalt kirjalikke ülesandeid lahendades. Koostöö tegemist saab ainult õppida koostööd tehes. Probleemide lahendamist saab õppida tegelikke probleeme, mitte ainult lihtsustatud õpikuprobleeme, lahendades. Klassis peabki olema sumin ja arutelu, õppimine peabki vahepeal toimuma väljaspool klassiruumi, sest reaalne elu ja paljud eksperdid on seal.

7.–8. klassi õpilased võiksid näiteks lahendada sellist probleemi. Arvestades oma huvisid, andeid ja muutuvat maailma (ühiskonda, tööturgu), siis – millist eriala tasub mul tulevikus õppida? Kui ma valin selle valdkonna, siis milline saab olema mu sissetulek? Kuidas koostada oma pere eelarvet? Mida ma peaksin põhikoolis ja gümnaasiumis kõige rohkem õppima, et sellele erialale pääseda? Selline projekt aitab õpilasel lahti mõtestada, mis mõttega ta üldse koolis käib ja õpib. Õpetaja aitab õpilasel mõista, et mitte keegi ei saa olla viieline kõiges. (Praegune hindamissüsteem eeldab, et kui ei oska hästi kirjandit kirjutada või matemaatikaülesandeid lahendada, siis ollakse justkui vähem väärtuslik. Mõistagi ei ole see nii. Kui Arvo Pärt jooksnuks teistest aeglasemalt ümber Snelli tiigi, kas see oleks teinud temast halvema inimese?)

Teine oluline aspekt õppimise juures on meeskonnatöö: kõigil on ühine eesmärk, aga igaühel on oma selge vastutus. Esimestes klassides tuleks seda harjutada koos sõpradega, aga aastate edenedes ka teiste õpilastega, kellega ehk ei ole tingimata kõige lihtsam koos töötada. Mõelda vaid, kui iga õpilane omandab oskuse (ja harjumuse) anda tagasisidet sõbralikul, konkreetsel ja abistaval moel! Kui paljudel meist on juhtunud, et oleme saanud täiskasvanuna mõnelt kolleegilt sõimata, ilma igasuguse konstruktiivse kriitikata …

Projektõppe ja meeskonnatöö rõhutamine ei tähenda, et aineõpe ei oleks oluline. Haridusteadlased on seda teemat uurinud mitukümmend aastat: projektides peaks toimuma teadmiste rakendamine uues olukorras, aga oma osa on ka aineõppel (allikas, allikas). Ainealaste baasoskuste omandamine – esmalt keeled ja matemaatika, seejärel ka teised ained – on hädavajalik samm iseseisva mõtlemise teel. Seega, pigem on küsimus, kuidas aineõpet ja projektõpet omavahel kombineerida. Mõlemad on vajalikud.

Oluline on tasakaal. Kui traditsiooniline kool on liiga õpikukeskne, siis progressiivsed koolid on õpilasekesksed. See taotlus on õige, aga ka sellega ei saa minna äärmusesse. Õpilastele tuleb anda õppetöös valikuid (näiteks, kes antud projektis millise rolli võtab). Samuti ei saa õppimises lähtuda ainult õpilaste huvidest, arvesse tuleb võtta ka muid tegureid, sealhulgas eksaminõudeid. Mõnigi progressiivne kool on teinud sellega oma õpilastele karuteene. Õpilastel on küll koolis huvitav ja meeldiv, aga eksamitulemused on sageli nõrgad ja edasiõppimise võimalused piiratud. Õhin on oluline, aga teadmised ja oskused samuti.

Kõik õpivad

Kalamaja avatud kooli algatusrühmaga püüamegi luua kooli, mis tugineb tänapäeva maailma parimatele teadmistele õppimisest ja õpetamisest, kus projekt­õpe on kombineeritud traditsioonilise aineõppega, kus pingutamine ja koolirõõm käivad käsikäes.

See on kogukonnakool, kus õpivad koos lapsed eesti- ja venekeelsetest, vaesematest ja jõukamatest peredest. Kui kõik lapsed õpivad soravalt suhtlema eesti, vene ja inglise keeles, kui nad õpivad paremini koos elama ja töötama inimestega, kes on neist erinevad, tuleb see ainult kasuks. Loovad ideed sünnivad seal, kus on koos parasjagu sarnased ja samas piisavalt erinevad inimesed.

Kogukonnakool tähendab ka seda, et kõik õpivad. Õppimine ei ole ainult lapse töö. Ka õpetaja õpib ja arendab ennast, uurides uusi teemasid ja katsetades uusi meetodeid. Ka lapsevanem õpib ja toetab lapse õppimist. Esimestes klassides on kõige olulisem pakkuda lapsele huvitavat ja arendavat lugemist ning temaga koos iga päev lugeda, 15–20 minutit päevas. Nagu õpetajal, on ka lapsevanema ülesanne aidata lapsel maailma mõista ning tagada kodus emotsionaalne stabiilsus, mis on kõige olulisem akadeemilist edukust mõjutav faktor. Ajuarengu uurija professor John Medina on kirjutanud: „Kui sa tahad, et su laps pääseks Harvardi ülikooli, siis mine koju ja armasta oma partnerit.“

Maailmas on vähe näiteid koolidest, näiteks School 21 Londonis, kus edukalt kombineeritakse vana ja uue kooli parimaid omadusi. Kui Eesti koolid saavad sellega hakkama, oleks see suurepärane kingitus mitte ainult meie lastele, vaid ka maailmale.

Uutmoodi õppimine ja õpetamine

See artikkel ilmus Postimehes 11.03.2014.

Õppimine tuleb muuta mõtlemist, loovust ja koostööd arendavaks selleks, et parandada Eesti inimeste elukvaliteeti ning arendada oskusi, mida muutuval tööturul kõige enam hinnatakse.

Aastal 1999 alustasin õpinguid Oxfordi ülikooli esimesel kursusel. Alt laienevad püksid jalas, kahtlus hinges: kas ma saan hakkama? Esimesel nädalal selgus, et ma ei pea loenguid kartma. Eesti keskkoolis omandatud inglise keele oskusega suutsin toimuvat jälgida. Esseede kirjutamisega oli keerulisem. Minu eriala koosnes kolmest osast: majandus, politoloogia, filosoofia. Igal nädalal toimus kaks seminari, kus osalesid kaks tudengit ja õppejõud. Igaks seminariks tuli kirjutada üks arutlev essee, neli-viis lehekülge trükitud teksti. Esseega pidime näitama, et oleme teemast aru saanud, oma seisukohale jõudnud ning suudame seda ka argumenteeritult põhjendada. Eriti keeruliseks läks eksamitel. Kolme tunniga tuli käsitsi kirjutada kolm esseed, igaüks neli-viis lehekülge pikk. Teemad saime teada kohapeal. Ruttu tuli valida õige teema, 10–15 minuti jooksul oma seisukoht läbi mõelda ning siis kibekiiresti kirja panna. Minu kursusekaaslased, kes olid varem õppinud Inglise erakoolides, olid saanud analüütilist mõtlemist ja esseede kirjutamist palju rohkem harjutada…

See kogemus tõstatas minu jaoks küsimuse: milliste teadmiste, oskuste ja isikuomaduste arendamine on Eestis hariduses kõige tähtsam? Kas oskus analüütiliselt mõelda ning oma mõtteid selgelt väljendada (mida hinnatakse Oxfordis) või midagi muud? Olles vastanud küsimusele, mida peaks õppima, võiksime uurida järgmist küsimust: kuidas peaks õppimine ja õpetamine toimuma, et see oleks võimalikult tõhus?

Esmalt aga tunnistagem: meie stardipositsioon on väga hea. Eesti 15-aastaste õpilaste hulgas on kümnest üheksa omandanud baasoskused lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. Seda kinnitavad nii PISA testid kui ka mu isiklik kogemus. Mul on õnnestunud tänu oma tööle külastada koole mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Eesti õpilased paistavad rahvusvahelises kontekstis silma heade baasteadmiste ja -oskustega. Meie haridussüsteemi tugevus on ka see, et tulemuste erinevused koolide vahel on väiksed.

See ei tähenda siiski, et me võiksime ennast imetlema jääda. Aastal 2000 olid Soome õpilased oma tulemuste poolest maailmas tipus. See vähendas haridusjuhtide ja õpetajate motivatsiooni edasi areneda. 12 aastaga on Soomes nende õpilaste osakaal, kes ei omanda baasoskusi, kasvanud poole suuremaks. Tipptulemustega õpilaste osakaal on kahanenud ligi poole võrra. Samal ajal on mitmed teised riigid, nende hulgas näiteks Poola, oma tulemusi parandanud ning jõudnud samale tasemele Soome ja Eestiga.

Mis on see kõige olulisem, mille õppimisele ja arendamisele peaksime Eestis keskenduma? Meie uues elukestva õppe strateegias rõhutatakse, et haridus peab tagama igale inimesele väärika eneseteostuse võimalused. Selleks on vaja, et kõigil – nii lastel kui täiskasvanutel – oleks võimalik kogu elu jooksul õppida, vastavalt vajadustele ja võimetele. Strateegias on rõhutatud vajadust arendada loovust ja ettevõtlikkust, oskust analüütiliselt mõelda ja probleeme lahendada, teha meeskonnatööd ning omandada digipädevusi.

Sellised arengusuunad on minu arvates mõistlikud. Kui iga inimene tahab ennast arendada ja tal on selleks kvaliteetsed võimalused, siis on see parim viis, kuidas parandada elukvaliteeti Eestis. Ühelt poolt aitab see meil hoida neid tugevusi, mis meil on. Meie koolisüsteemi baasnäitajad on head ning keskkond on puhas (värske õhk, ligipääs puutumata loodusele).

Teisalt aitab see parandada meie elukvaliteedi kitsaskohti: sissetulekud, tervisenäitajad, eluga rahulolu. Sissetulekud kasvavad siis, kui töötajad saavad oma ülesannetega paremini hakkama ning kasvab ettevõtete tootlikkus ühe inimese kohta (praegu on see 70 protsenti Euroopa keskmisest). Kui inimesed on targemad, oskavad nad teha teadlikumaid valikuid oma tervise eest hoolitsemisel (Eesti täiskasvanutest on 51 protsenti enda hinnangul terved, võrreldes OECD keskmise näitajaga, mis on 69 protsenti). Subjektiivne rahulolu eluga on Eestis võrreldes paljude teiste riikidega samuti väiksem. Kuidas teha selliseid valikuid, et igas päevas oleks rohkem positiivseid kogemusi ja emotsioone ning vähem negatiivseid? Ma usun, et ka siin võib elukestev õpe teatud rolli mängida.

Teine põhjus, miks haridus­strateegias kirjeldatud suunamuutus on vajalik, peitub tööjõuturus. Millised on need oskused, mida tööandjad kõige enam väärtustavad, kuid millest noortel jääb vajaka? Konsultatsioonifirma McKinsey avaldas hiljuti üleeuroopalise uuringu tulemused. Tööandjate arvates on noortel kõige enam puudu oskusest analüütiliselt mõelda ja probleeme lahendada, koostööoskusest, suulise kommunikatsiooni oskusest ja töökusest.

Paljuski on tegu samade oskustega, mida on meie riiklikus õppekavas ja igasugustes hariduspoliitilistes dokumentides juba üle kümne aasta rõhutatud. Põhiline küsimus on, kuidas neid ideid paremini ellu viia. Vajadus selleks on suur. Nimetatud PISA testis selgus, et vaid 15 protsenti Eesti õpilastest oskab lahendada keerukamaid matemaatilisi probleeme (maailma tipptase: Shanghais 55 protsenti). Kaheksa protsenti Eesti õpilastest suudab tundmatut teksti lugedes seda mõista ja kriitiliselt analüüsida. Mõnes riigis on selliste õpilaste osakaal kaks-kolm korda suurem.

Kuigi meie stardipositsioon on hea, on muutused hariduses siiski vajalikud. Esiteks selleks, et parandada elukvaliteeti Eestis, ning teiseks, et arendada oskusi, mida muutuval tööturul kõige enam hinnatakse. Kuidas seda teha?

Tänu paljude valdkondade teadlaste tööle on viimase 20–30 aastaga tõestust leidnud mitu põhimõtet, mille rakendamine õppimise kvaliteeti parandab. Kui nende hulgast välja noppida üks, vast ehk kõige olulisem idee, siis see võiks olla «õppijakeskne lähenemine». Õppija (olgu tegu lapse või täiskasvanuga) õpib kõige paremini siis, kui ülesanne on talle parasjagu keeruline, arvestades tema varasemaid teadmisi ja oskusi. Tal peavad olema vajalikud taustateadmised (muidu saab lühiajaline mälu üle koormatud ja see takistab mõtlemist). Ülesande lahendamine peab nõudma parajat pingutust. Kui ta tunneb, et suudab selle ülesandega hakkama saama, siis see motiveerib õppijat; vastasel juhul on õppimine pärsitud.

Kuigi nende põhimõtete rakendamine ei ole lihtne, näitab paljude koolide ja mõnede riikide kogemus, et see on siiski võimalik. Õnneks on suur hulk kasulikku infot tõhusa õppimise kohta interneti kaudu kättesaadav. Väga hea lühikokkuvõttena võin soovitada Daniel Willinghami artiklit «Why Don’t Students Like School?» ja sama pealkirjaga raamatut.

Artur Taevere on Creative Generationi asutaja ja juht, ta osales elukestva õppe strateegia väljatöötamise juhtkomisjonis.