Uutmoodi õppimine ja õpetamine

See artikkel ilmus Postimehes 11.03.2014.

Õppimine tuleb muuta mõtlemist, loovust ja koostööd arendavaks selleks, et parandada Eesti inimeste elukvaliteeti ning arendada oskusi, mida muutuval tööturul kõige enam hinnatakse.

Aastal 1999 alustasin õpinguid Oxfordi ülikooli esimesel kursusel. Alt laienevad püksid jalas, kahtlus hinges: kas ma saan hakkama? Esimesel nädalal selgus, et ma ei pea loenguid kartma. Eesti keskkoolis omandatud inglise keele oskusega suutsin toimuvat jälgida. Esseede kirjutamisega oli keerulisem. Minu eriala koosnes kolmest osast: majandus, politoloogia, filosoofia. Igal nädalal toimus kaks seminari, kus osalesid kaks tudengit ja õppejõud. Igaks seminariks tuli kirjutada üks arutlev essee, neli-viis lehekülge trükitud teksti. Esseega pidime näitama, et oleme teemast aru saanud, oma seisukohale jõudnud ning suudame seda ka argumenteeritult põhjendada. Eriti keeruliseks läks eksamitel. Kolme tunniga tuli käsitsi kirjutada kolm esseed, igaüks neli-viis lehekülge pikk. Teemad saime teada kohapeal. Ruttu tuli valida õige teema, 10–15 minuti jooksul oma seisukoht läbi mõelda ning siis kibekiiresti kirja panna. Minu kursusekaaslased, kes olid varem õppinud Inglise erakoolides, olid saanud analüütilist mõtlemist ja esseede kirjutamist palju rohkem harjutada…

See kogemus tõstatas minu jaoks küsimuse: milliste teadmiste, oskuste ja isikuomaduste arendamine on Eestis hariduses kõige tähtsam? Kas oskus analüütiliselt mõelda ning oma mõtteid selgelt väljendada (mida hinnatakse Oxfordis) või midagi muud? Olles vastanud küsimusele, mida peaks õppima, võiksime uurida järgmist küsimust: kuidas peaks õppimine ja õpetamine toimuma, et see oleks võimalikult tõhus?

Esmalt aga tunnistagem: meie stardipositsioon on väga hea. Eesti 15-aastaste õpilaste hulgas on kümnest üheksa omandanud baasoskused lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. Seda kinnitavad nii PISA testid kui ka mu isiklik kogemus. Mul on õnnestunud tänu oma tööle külastada koole mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Aasias. Eesti õpilased paistavad rahvusvahelises kontekstis silma heade baasteadmiste ja -oskustega. Meie haridussüsteemi tugevus on ka see, et tulemuste erinevused koolide vahel on väiksed.

See ei tähenda siiski, et me võiksime ennast imetlema jääda. Aastal 2000 olid Soome õpilased oma tulemuste poolest maailmas tipus. See vähendas haridusjuhtide ja õpetajate motivatsiooni edasi areneda. 12 aastaga on Soomes nende õpilaste osakaal, kes ei omanda baasoskusi, kasvanud poole suuremaks. Tipptulemustega õpilaste osakaal on kahanenud ligi poole võrra. Samal ajal on mitmed teised riigid, nende hulgas näiteks Poola, oma tulemusi parandanud ning jõudnud samale tasemele Soome ja Eestiga.

Mis on see kõige olulisem, mille õppimisele ja arendamisele peaksime Eestis keskenduma? Meie uues elukestva õppe strateegias rõhutatakse, et haridus peab tagama igale inimesele väärika eneseteostuse võimalused. Selleks on vaja, et kõigil – nii lastel kui täiskasvanutel – oleks võimalik kogu elu jooksul õppida, vastavalt vajadustele ja võimetele. Strateegias on rõhutatud vajadust arendada loovust ja ettevõtlikkust, oskust analüütiliselt mõelda ja probleeme lahendada, teha meeskonnatööd ning omandada digipädevusi.

Sellised arengusuunad on minu arvates mõistlikud. Kui iga inimene tahab ennast arendada ja tal on selleks kvaliteetsed võimalused, siis on see parim viis, kuidas parandada elukvaliteeti Eestis. Ühelt poolt aitab see meil hoida neid tugevusi, mis meil on. Meie koolisüsteemi baasnäitajad on head ning keskkond on puhas (värske õhk, ligipääs puutumata loodusele).

Teisalt aitab see parandada meie elukvaliteedi kitsaskohti: sissetulekud, tervisenäitajad, eluga rahulolu. Sissetulekud kasvavad siis, kui töötajad saavad oma ülesannetega paremini hakkama ning kasvab ettevõtete tootlikkus ühe inimese kohta (praegu on see 70 protsenti Euroopa keskmisest). Kui inimesed on targemad, oskavad nad teha teadlikumaid valikuid oma tervise eest hoolitsemisel (Eesti täiskasvanutest on 51 protsenti enda hinnangul terved, võrreldes OECD keskmise näitajaga, mis on 69 protsenti). Subjektiivne rahulolu eluga on Eestis võrreldes paljude teiste riikidega samuti väiksem. Kuidas teha selliseid valikuid, et igas päevas oleks rohkem positiivseid kogemusi ja emotsioone ning vähem negatiivseid? Ma usun, et ka siin võib elukestev õpe teatud rolli mängida.

Teine põhjus, miks haridus­strateegias kirjeldatud suunamuutus on vajalik, peitub tööjõuturus. Millised on need oskused, mida tööandjad kõige enam väärtustavad, kuid millest noortel jääb vajaka? Konsultatsioonifirma McKinsey avaldas hiljuti üleeuroopalise uuringu tulemused. Tööandjate arvates on noortel kõige enam puudu oskusest analüütiliselt mõelda ja probleeme lahendada, koostööoskusest, suulise kommunikatsiooni oskusest ja töökusest.

Paljuski on tegu samade oskustega, mida on meie riiklikus õppekavas ja igasugustes hariduspoliitilistes dokumentides juba üle kümne aasta rõhutatud. Põhiline küsimus on, kuidas neid ideid paremini ellu viia. Vajadus selleks on suur. Nimetatud PISA testis selgus, et vaid 15 protsenti Eesti õpilastest oskab lahendada keerukamaid matemaatilisi probleeme (maailma tipptase: Shanghais 55 protsenti). Kaheksa protsenti Eesti õpilastest suudab tundmatut teksti lugedes seda mõista ja kriitiliselt analüüsida. Mõnes riigis on selliste õpilaste osakaal kaks-kolm korda suurem.

Kuigi meie stardipositsioon on hea, on muutused hariduses siiski vajalikud. Esiteks selleks, et parandada elukvaliteeti Eestis, ning teiseks, et arendada oskusi, mida muutuval tööturul kõige enam hinnatakse. Kuidas seda teha?

Tänu paljude valdkondade teadlaste tööle on viimase 20–30 aastaga tõestust leidnud mitu põhimõtet, mille rakendamine õppimise kvaliteeti parandab. Kui nende hulgast välja noppida üks, vast ehk kõige olulisem idee, siis see võiks olla «õppijakeskne lähenemine». Õppija (olgu tegu lapse või täiskasvanuga) õpib kõige paremini siis, kui ülesanne on talle parasjagu keeruline, arvestades tema varasemaid teadmisi ja oskusi. Tal peavad olema vajalikud taustateadmised (muidu saab lühiajaline mälu üle koormatud ja see takistab mõtlemist). Ülesande lahendamine peab nõudma parajat pingutust. Kui ta tunneb, et suudab selle ülesandega hakkama saama, siis see motiveerib õppijat; vastasel juhul on õppimine pärsitud.

Kuigi nende põhimõtete rakendamine ei ole lihtne, näitab paljude koolide ja mõnede riikide kogemus, et see on siiski võimalik. Õnneks on suur hulk kasulikku infot tõhusa õppimise kohta interneti kaudu kättesaadav. Väga hea lühikokkuvõttena võin soovitada Daniel Willinghami artiklit «Why Don’t Students Like School?» ja sama pealkirjaga raamatut.

Artur Taevere on Creative Generationi asutaja ja juht, ta osales elukestva õppe strateegia väljatöötamise juhtkomisjonis.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: